Niisiis oli metsa mineku alguseks plaanitud veidikene varasem aeg kui see tegelikult oli. Nimelt asusime me teele just siis kui päikesevalgus oli pea olematuks taandunud ning nähtavus metsa all praktiliselt puudus. Seetõttu sai kontaktide arvu ka mõnevõrra vähendatud- ohutus ennekõike!
Olin antud trassi mõne nädala eest läbinud, kuid seda valgel ajal, seetõttu olime me sunnitud juhinduma kompassist. Lõpptulemusena aga suurenes trassi pikkus pea ca. 2 korda. Igatahes laagriplatsile me kohale jõudsime ning seal me ka ööbisime. Loomulikult sai üles seatud ka lõke, kuigi antud olukorras see erilist eesmärki ei omanud, samas aitas see aga õige metsafiilingu kätte saada. Mõne aja möödudes oli ka metsa alt norskamist kuulda. Eks seda ikka sellest suurest väsimusest, mida möödasaadetud (vesine) jalutuskäik endaga kaasa tõi.
Hommikune "ajusse" sattumine tuli tõenäoliselt kõigile üllatusena, sest ega´s jahimehed kuskil ju oma plaane avalikult üles ei kuuluta. Õnneks sellest mingit probleemi ei tekkinud, ega saanudki kuna tegu oli riigimaaga. Jahimehed küsisid, et "Kas te olete partisanid?" ning "Kas te jahile ei jäägi?". Nagu Madis tagasiteel mainis, oli see tõenäoliselt vahva kogemus nii meile kui ka jahimeestele. Kuna mehed päris võõrad polnud siis poosetasime veidi ka nende masinate najal.
Väike ülesvõte Marekust:
Kokkuvõtteks ütleks nii:
Rada oli raske, VÄGA märg ning me tulime sellega suurepäraselt toime.
Väike ülesvõte sellest, mida meie saapad pidid taluma( üsna pehme ülesvõte võrreldes öösel kogetuga). Pildil Madis:
Raskustest hoolimata, teinekordki!Cheers.
No comments:
Post a Comment