Erna Retk 2010 & Softerna 2010

4. - 7. augustil toimus rahvusvaheliselt üheks raskeimaks militaar-sportlikuks võistluseks peetav Erna Retk, millest ka minul oli au osa võtta. Nimel "võitlesin" ma Kaitseliidu Järva Maleva koosseisus patrulltiimidega- lihtsamalt öeldes olin vastutegevuses. Kuna minu osalus Ernal oli esmakordne siis ei osanud ma sellest esmapilgul midagi arvata, kuid tagantjärgi mõeldes oli tegu igati kordaläinud üritusega. Üldiselt kujutas see endast ette laagrirutiini, patrulle, varjatud vaatlusposte, vägagi pikka aega, mil pidi end ärkvel olema sundima ning ka omajagu jooksmist "vaenulike" järel. Selle käigus õnnestus minul koguda 1 trahvipilet Rootsi tiimilt ning juhtida tagaajamise teel 3 vastaspoole esindajat omadele "sülle". Kommenteeriks seda nii, et tõenäosus saada kätte välismaalane on kordades suurem kui tõenäosus tabada eestlane. Sai nähtud ka sellist olukorda, kus eesti võitleja kergitas oma keskmist sõrme ning seejärel andis jalgadele valu. Seevastu rootslasel oli piletiplokk käes juba enne seda, kui ma ta kirbule sain.
Igatahes kellel on võimalus sellisest üritusest osa võtta- soovitan soojalt!

13. - 15. augustil võtsime meie Marekuga aga ette vastutegevuse liikmete rolli rahvusvaheliselt populaarsust koguval üritusel SE ehk SoftErna . SE10 toimus Lääne-Virumaal, endises nõukogude lennuväebaasis Rutjal. Sinna asusime teele "13 ja reede" lõunal- ehk seetõttu jõudsime me kohale kerge viivitusega. Õnneks oli herr Rene Lepik vägagi vastutulelik ning tegi meile eraldi kiire briifingu, misjärel oli käes aeg mängualale liikumiseks.
Esimeseks ülesandeks oli meil ristmikud enda kontrolli alla võtta, mille käigus lõi Marek lühikese kontakti patrulltiimiga, mis aga kiiresti kontaktist väljus ja meist eemaldus.
Õhtu eel sai positsioonid sisse võetud Rutja lennuvälja hoonetekompleksis, mis sai metsaaluste sipelgate tõttu ka meie baaslaagriks. Patrulltiimide eesmärkiks oli tuvastada punase chemlighti asukoht, mis asus endisdes sõjaväeosa garaažides . Vastutegevuse motoriseeritud tiim eraldus( kuuldavasti oli neil olnud kõvasti kontakte ) ning ülejäänud osa OpForist asus baasiala patrullima. Selle käigus õnnestus meil lühikese kontakti käigus maha võtta Ants aka "tont" BloodBrothers´ist. Sealt tuli ka üks esimesi elupileteid. Selleks õhtuks oli meie töö tehtud ning taas tuli postile asuda alles varahommikul. Lühikesele magamisele järgnenud vahetus möödus aga vaikselt ning meie sektorisse vaenlane enam ei tunginud. Järg sai edasi antud välismaalastele, mis garanteeris meile väljateenitud lebo-aja.
Hommikul asuti meie laagrihoonet koristama, kuna patrulltiimid pidid mängu lõppemise järel öö meie juures veetma. Selle käigus tuli välja aga üks mürgine külaline, kes päeva jooksul pälvis koodnime "Annika".
Laupäeva märksõnaks on aga "varitsus", mille käigus paraku meil kontakti ei tekkinud. Viimaseks hilisöiseks ülesandeks oli meil kahel baaslaagris asjade valvamine, mille käigus tekkis väike kontakt lätlastega, keda meie mehed eelnevalt olla tunnikese "tulega" kinni hoidnud.
Kokkuvõttes sattusime mina ja Marek mängu jooksul kolme kontakti, mille jooksul õnnestus üks vaenlane elimineerida. Endal kaotused puudusid.
Annika oli aga vahepealsel ajal oma uueks koduks saanud veepudelist põgenenud ning teda lokeerida meil enam ei õnnestunud. Tõttöelda oli mul selle tõttu hea meel, et me otsustasime mängult lahkuda laupäev vastu pühapäeva öösel. Annikaga magamiskotti jagada ei oleks tõenäoliselt olnud eriti meeldiv kogemus.
Kogemustest rääkides pean ütlema, et jäime üritusega igati rahule. Isiklikult ootasin ma küll rohkem kontakte, kuid eks sellestki on midagi õppida- tuleb välja, et passimine ongi edasi viiv jõud!

Praeguseks aga kõik.
Over& Out.