Pikk vaikus

Otsustasin üle pika aja blogisse ühe postituse teha- ei ole me vahepeal kuhugile kadunud ega otsa saanud, paraku on lihtsalt kõigil viimasel ajal vaba aega vähe ning hobid on muutnud üsna teisejärgulisteks. Meie vihaseim liige Marek teenib praegu aega. Seda teeb ta Kuperjanovi pataljonis, kus tal õnnestus luuresse saada. Edu talle! ( kuigi ta on nii tegija, et ta ei vaja seda).
Kahjuks on mõned postitused vahele jäänud, üks oleks pidanud rääkima 1.mail toimunud softilahingust Lõuna- Eestis, ning teised kaks meie rännakutest, millest üks kujunes lausa ca 70 KM pikkuseks. Viimase käigus sai ka veidikene geopeitust mängitud.
Praegu on plaanis sügisesele öörännakule minek, seekord me juba kolmanda kohaga ei plaani leppida. Aga eks näeb kuidas teooria ja praktika kokku langevad. Kindlasti näeb lähitulevik ka softimist ette, minul isiklikult jääb asi arsenali korrastamise taha kinni. Silma on jäänud nii Blackwateri kui ka Jõgeva&Valga rahva planeeritavad mängud. Loodame, et järgmine post saabub peagi, senikaua aga murdke südameid ja võtke mõistuseid. Cheers.

Öörännak 16-17.04.2011 (2/2)

Paar pilti ka meeleoluks siia. Lisa leiab korraldajate kodulehelt.

Öörännak 16-17.04.2011 (1/2)

Peale külma ja lumerohket talve ning personaalseid treeninguid sai Wiking jälle kokku. Madis, Marek ja Marvin panid ennast kirja öörännaku pikale rajale (ca 45km). Start anti 20:40, hüpe üle kraavi ja kerge jooksuga minema. Esimene kontrollpunkt "Kaart 1", vaja leida tähtede, numbrite, märkide maatriksist kõik numbrid ning need kokku liita, tulemus smsiga teele. Valgus muutus juba olematuks. Järgmine kontrollpunkt tuli sama lihtsalt kätte. "Kalmistu". Ringis olid kõik osalevate võistkondade nimed ning kolmekohaline numbrikombinatsioon. Number paberile kirja ja postkasti. Kolmandas punktis "Mälumäng" jõudsime järgi enda ees 20 min varem startinud meeskonnale. Mälumängu küsimused ja vastused on olemas siin. Siin kohal räägime punktidest ka juba. Kui esimesed kontrollpunktid olid 100 siis antud punktis saime kõigest 25 punkti. "Suund" kontrollpunkti otsides panime siinkirjutaja vea tõttu natuke puusse õige teeotsa valikuga ning lõikasime läbi karjamaade elektrikarjuste alt läbi. Kohale jõudsime ning seda ilma suurema aja kuluta. Suunapunktis nõuti suunda kuhu jääb Nõiariik. Tänu kompassile ei olnud seda raske määrata. Järgmisse punkti sai liikuda mööda päris korralikke teid. Kuskil 1-1,5km enne punkti nägime ees sähvatust ning hetke pärast järgnes kõmakas. Meie ees olev võistkond sai "Pommirada" punktist edasi liikuma hakata. Meie kohale jõudes käis samuti hetk hiljem mütakas (pommirajale polnud keegi veel sisenenud). Pauk käis kuna mingi oks oli kukkunud ja aktiveerinud süütemehanismi. Rajale läksime kõik kolmekesi ning kõige ees oli Marvin oma võimsa relvalambiga. Tema varasemad kogemused olid meile hindamatud, kõik kümme lipukest leidsid lõhkekehad ning seda ette antud aja piires. Olime ainus meeskond, kes maksimum punktid kätte said. Vahemärkusena lisan, et kogu rännak ei olnud mingi taktikaline olukord, kuid sellegi poolest enamuse ajast liikusime pimeduses. Järgmisesse kontrollpunkti liikudes tegin jälle väikse apsaka kuhu kadus ehk mõni minut. "Airsoft" varem kokkulepitult tegi lasud Marek. 10-8-8 ning punktiarvestusse läks 84. Tegime väikse võsaralli ning pöördusime samale rajale kuhu meie ees olev võistkond oli suundunud. Tagant tulnud võistkond püüdis meid pommirajal ja ka softi punktis kinni. Metsas välja jõudes nägime tagant valgusvihke tulemas. Ei läinud kaua aega kui nad meist ka möödas olid. Antud lõigul juhtust ka rännaku kõige kurvem sündmus kui Marvin kahjuks katkestama pidi. Liikusime "Kauguse mõõtmine" punkti ning jätsime Marvi sinna medevaci ootama. Ise mõõtsime tiigi pikkuse ja tabelisse läks 92 punkti. Tegime suurema peatuse, hoidsime Marvi tuju üleval ja sain ka sokid vahetatud. "Valgus" punkti liikumine oli lausa uus minek kui jalad kuivad. Punkti kirjeldus oli kordades karmim kui tegelik situatsioon ning leidsime valguse metsast ilma suuremate probleemiteta. Küsimus: Kui mitu minutit oli 16. aprillil Võru kandis päike väljas tõusmisest loojumiseni. Pakkusime umbes loogika järgi arvutades natuke üle 800 minuti, tunniga panime mööda ja tabelisse läks 91 punkti. Orienteerumise suurim feil tuli järgmisel lõigul. Kruusatee, mida kaart näitas oli haihtunud ning selle asemel kõndisime edasi mingile metsateele, mida pidasime kruusateeks. Vähemalt seni kuni olime mööda seda kõndima hakanud. Mudased ja libedad harvesteri jäljed viisid metsa. Peale mõningast uisutamist lõppes tee ja algas lepavõsa, mille alune ujus veest. Kiire arutlus ja otsus, et tagasi ringi minek kulutaks liialt aega, seadsime sammud võssa. Kompassi kontrollides hoidsime suunda ning üritasime võsast läbi murda. Taaskord kontrollisime kompassi kui 5-10 m kauguselt kostis metssea hääl. Lükkasime lambid täis võimsusele ja hääl kostus uuesti. Liikusime väikse kaarega nuga käes, et natukenegi kindlam oleks. Jõudsime välja lagedale ning mõni hetk hiljem olime jälle kruusal. "Noolevise" järgmine kontrollpunkt, mille kokkuleppeliselt pidin teostama mina. Esimesest kolmest prooviviskest läks märklauda ainult üks. Usun, et Marek ehmatas päris ära selle peale. Kolm võistlusviset läksid kõik märklauda. Tihedus oli hea aga täpsus oleks võinud parem olla. Tulemuseks 39 punkti tabelisse, mis oli suurim tulemus, mis üldse saadi. Siin kohal mainin, et sellise tulemuse said päris mitu võistkonda. Järgmisse kontrollpunkti liikudes hakkas väljas juba valgenema. "Kaart2", maja vareme ukselt oli vaja leida ülesanne. Kõige keerulisemaks osutus siinkohal vareme leidmine, kuna see oli korraldajate poolt valesti kaardile kantud ning päris palju aega kulus otsimisele. Lõpuks siiski leidsime vajaliku ning ülesandeks oli kauguse mõõtmine. Tabelisse mingil põhjusel kõigest 23 punkti. Nüüd polnud muud kui kiirel sammul lõppu. Üllataval kombel jäi energiat ülegi ja tempo millega viimaseid kilomeetreid läbisime oli päris hea. Lõpusirgel püütsime veel enda ees lonkiva meeskonnagi kinni. Tabelisse veel 200 punkti lõpetamise eest ning 255 aja eest. 9h 29min. Tuleb tõdeda, et järgmine kord on mida paremini teha ehk ajaga just ei hiilanud. Kokkuvõttes punktiarvestuses saime kolmanda koha, millega võib rahule jääda. Peale rännakut käisime korralikus kuumas saunas ja kallasime jaheda saunaõlle kõrri.

Sügisene metsalaager 2010 (3/3)

Nagu Madise jutust järeldada saab, oli tegu tõepoolest ühe vägagi tõsise üritusega ning "hardcore" oli selle iseloomustamiseks vägagi sobilik sõna. Kõige tõsisemalt võttis asja ette Madis, mainimata ei saa jätta ka Marekut, kes temaga pea poole sellel pikal rännakul kaasa tegi. Respect, kaasvõitlejad!
Niisiis oli metsa mineku alguseks plaanitud veidikene varasem aeg kui see tegelikult oli. Nimelt asusime me teele just siis kui päikesevalgus oli pea olematuks taandunud ning nähtavus metsa all praktiliselt puudus. Seetõttu sai kontaktide arvu ka mõnevõrra vähendatud- ohutus ennekõike!
Olin antud trassi mõne nädala eest läbinud, kuid seda valgel ajal, seetõttu olime me sunnitud juhinduma kompassist. Lõpptulemusena aga suurenes trassi pikkus pea ca. 2 korda. Igatahes laagriplatsile me kohale jõudsime ning seal me ka ööbisime. Loomulikult sai üles seatud ka lõke, kuigi antud olukorras see erilist eesmärki ei omanud, samas aitas see aga õige metsafiilingu kätte saada. Mõne aja möödudes oli ka metsa alt norskamist kuulda. Eks seda ikka sellest suurest väsimusest, mida möödasaadetud (vesine) jalutuskäik endaga kaasa tõi.
Hommikune "ajusse" sattumine tuli tõenäoliselt kõigile üllatusena, sest ega´s jahimehed kuskil ju oma plaane avalikult üles ei kuuluta. Õnneks sellest mingit probleemi ei tekkinud, ega saanudki kuna tegu oli riigimaaga. Jahimehed küsisid, et "Kas te olete partisanid?" ning "Kas te jahile ei jäägi?". Nagu Madis tagasiteel mainis, oli see tõenäoliselt vahva kogemus nii meile kui ka jahimeestele. Kuna mehed päris võõrad polnud siis poosetasime veidi ka nende masinate najal.
Väike ülesvõte Marekust:


Kokkuvõtteks ütleks nii:
Rada oli raske, VÄGA märg ning me tulime sellega suurepäraselt toime.
Väike ülesvõte sellest, mida meie saapad pidid taluma( üsna pehme ülesvõte võrreldes öösel kogetuga). Pildil Madis:Raskustest hoolimata, teinekordki!
Cheers.

Sügisene metsalaager 2010 (2/3)

Sõna mida kuulsin metsas olles väga palju: ''HARDCORE''.

Sügisene metsalaager 2010 (1/3)

Teen siis jutuotsa lahti. Tegime väikse metsalaagri, mis kukkus täitsa mõnusalt välja. Laupäeva hommikul hakkasin Paidest 23kg seljas Marvi juurde liikuma. Mündi ringil ühines Marek, kes eelmisel õhtul oli pidu teinud ja öö peale jäänud. Umbes 7km pärast otsustasime suitsupausi teha ning ma suutsin kotil rihma klambri puruks tõmmata. Hea algus rännakule. Täpsustuseks, et tegu polnud mingi suvalise klambriga, vaid õlarihma omaga. Sõlm peale ja edasi. Peale pikka venimist jõudsime poolele teele, st Mareku juurde, kus tuli mingi tunnine paus. Edasi jätkasime juba mõlemad varustuses. Kella neljaks jõudsime lõpuks Marvi juurde, seljataga 30km. Väike tee ja varustuse sättimine, ühines Jüri ja seejärel neljakesi metsa. Pime oli juba. Tiku tõmbamine ning meie Marekuga olime ründav osapool. Viie mintsane edumaa ning lahingusse eesmärgiga sild ära võtta. Selle asemel, et otse peale minna, ületasime oja ning hiilisime vastasele seljataha. Sellegi poolest oli üllatusmoment nende poolt ning ma langesin. Tammusin eemale ning jälgisin/kuulasin lahingut. Silda ei õnnestunud hõivata. Jätkasime oma rännakut ning jõudsime lagendikule, mille keskele lõime püsti lipu, st toki valguspulgaga. Mina ja Jüri olime kaitses kummalgi pool lippu. Jüri sattus kontakti, mul tekkis hetkeline segadus, kuna ei saanud aru kes kuhu liikus. Marek oli Jüri eest/tagant/alt kus iganes mööda saanud. Õnneks jooksis ta ka äratuntavalt lipu peale ning sealt ka mu esimene kill. Mõni hetk hiljem sai Jüri Marvi maha. Kuna antud platsil oli päris huvitav lahing, otsustasime seda korrata. Seekord valisime Jüriga teise taktika, tõmbasime seljakotid ette ning jäime võrdlemisi lipu juurde varitsema. Katsime kumbi külgi, kuna ma ei uskunud, et vastane otse peale tuleb. Vale arvestus, suitsugranaat lendas keskelt peale, jäin ootama kuniks lipuke liikuma hakkas ning avasin tule, Marek maas. Kasutasin ära veel õhus olevat suitsu ning liikusin eemale. Mingil põhjusel lõi Marv lambi põlema, arvan et Jüri suunal ning reetis oma asukoha, valang ja mäng läbi. Viimane kord vahetasime osapooli. Liikusime Jüriga otse lipu suunas lagendikule ning seejärel valgustasin lipu ümbruse läbi, tundus tühi. Lamp kustu ja pimeduses vaikselt lipu suunas. Poolel teel jooksime tormi. Olin lipule võrdlemisi lähedal kui Marek karjus midagi ning avati tuli, viskasin kohe pikali. Marv lõi jälle lambi põlema ning tõmbas Jüri maha, tegu ei jäänud vastuseta. Edasi tegin mõned mingeid kahtlaseid paari meetriseid hüppe moodi asju, kuni jäänud oli paar meetrit lipuni. Kargasin püsti haarasin lipu ja jooksin kuidas jalad võtsid. Sain tulema. Nüüd hakkas õhtu kõige ulmelisem osa. Kuna enamus ajast olin rear end charlie siis ei oska kommenteerida marsruudi valikut, kuid kindel on see, et mingi hetk olime rabas ning hüppasime mätastel millel kasvasid puud, vett oli rõvedalt palju. Peale pikka edasi-tagasi tõmblemist leidsime lõpuks kindla sihi, mida mööda laagri platsi suunas liikuda/ujuda. Lõke, söök ja magama vihmasabina saatel. Öösel, millalgi vastu hommikut tõmbas taeva selgeks, ärkasin kuna hakkas jahe, piilusin magamiskotist välja, kas hakkab juba valgeks minema aga vastu vaatasid ainult tähed. Teist korda ärgates oli väljas juba valge. Ronisin magamiskotist välja ning ootasin teiste ärkamist. Hommikusöök ja pakkimine, järsku mingi haukumine ja koerakari paneb samast kõrvalt mööda, jaht. Rabame taskust välja killrag'id ja panime pähe, reaalselt kuuli saada küll ei tahaks. Kiirelt asjad kokku ja metsast välja. Sihil seisavad jahimehed relvad käes, kõnnime nende tagant mööda, üle heinamaa tagasi Marvi juurde. Mõni minut enne 11st asun teele. Kogu rännaku jooksul tegin kaks pausi kokku 15min ning Paidesse jõudsin 4,5h hiljem, ehk siis pool neli (a.k.a. jõudsin autole). Lõpetuseks tahaks Marvi tänada, et viitsisid korraldada. Lisaks tahaksin ma tänusõnad saata ka neile kahele autojuhile, kes mind Paidesse ära tahtsid viia ning sellele vahvale vanale seal Mäeküla motisirgete lõpus, kes mu veevarusid täiendas ja õuna ka juurde viskas. Jään ootama järgmist metsamöllu!

Erna Retk 2010 & Softerna 2010

4. - 7. augustil toimus rahvusvaheliselt üheks raskeimaks militaar-sportlikuks võistluseks peetav Erna Retk, millest ka minul oli au osa võtta. Nimel "võitlesin" ma Kaitseliidu Järva Maleva koosseisus patrulltiimidega- lihtsamalt öeldes olin vastutegevuses. Kuna minu osalus Ernal oli esmakordne siis ei osanud ma sellest esmapilgul midagi arvata, kuid tagantjärgi mõeldes oli tegu igati kordaläinud üritusega. Üldiselt kujutas see endast ette laagrirutiini, patrulle, varjatud vaatlusposte, vägagi pikka aega, mil pidi end ärkvel olema sundima ning ka omajagu jooksmist "vaenulike" järel. Selle käigus õnnestus minul koguda 1 trahvipilet Rootsi tiimilt ning juhtida tagaajamise teel 3 vastaspoole esindajat omadele "sülle". Kommenteeriks seda nii, et tõenäosus saada kätte välismaalane on kordades suurem kui tõenäosus tabada eestlane. Sai nähtud ka sellist olukorda, kus eesti võitleja kergitas oma keskmist sõrme ning seejärel andis jalgadele valu. Seevastu rootslasel oli piletiplokk käes juba enne seda, kui ma ta kirbule sain.
Igatahes kellel on võimalus sellisest üritusest osa võtta- soovitan soojalt!

13. - 15. augustil võtsime meie Marekuga aga ette vastutegevuse liikmete rolli rahvusvaheliselt populaarsust koguval üritusel SE ehk SoftErna . SE10 toimus Lääne-Virumaal, endises nõukogude lennuväebaasis Rutjal. Sinna asusime teele "13 ja reede" lõunal- ehk seetõttu jõudsime me kohale kerge viivitusega. Õnneks oli herr Rene Lepik vägagi vastutulelik ning tegi meile eraldi kiire briifingu, misjärel oli käes aeg mängualale liikumiseks.
Esimeseks ülesandeks oli meil ristmikud enda kontrolli alla võtta, mille käigus lõi Marek lühikese kontakti patrulltiimiga, mis aga kiiresti kontaktist väljus ja meist eemaldus.
Õhtu eel sai positsioonid sisse võetud Rutja lennuvälja hoonetekompleksis, mis sai metsaaluste sipelgate tõttu ka meie baaslaagriks. Patrulltiimide eesmärkiks oli tuvastada punase chemlighti asukoht, mis asus endisdes sõjaväeosa garaažides . Vastutegevuse motoriseeritud tiim eraldus( kuuldavasti oli neil olnud kõvasti kontakte ) ning ülejäänud osa OpForist asus baasiala patrullima. Selle käigus õnnestus meil lühikese kontakti käigus maha võtta Ants aka "tont" BloodBrothers´ist. Sealt tuli ka üks esimesi elupileteid. Selleks õhtuks oli meie töö tehtud ning taas tuli postile asuda alles varahommikul. Lühikesele magamisele järgnenud vahetus möödus aga vaikselt ning meie sektorisse vaenlane enam ei tunginud. Järg sai edasi antud välismaalastele, mis garanteeris meile väljateenitud lebo-aja.
Hommikul asuti meie laagrihoonet koristama, kuna patrulltiimid pidid mängu lõppemise järel öö meie juures veetma. Selle käigus tuli välja aga üks mürgine külaline, kes päeva jooksul pälvis koodnime "Annika".
Laupäeva märksõnaks on aga "varitsus", mille käigus paraku meil kontakti ei tekkinud. Viimaseks hilisöiseks ülesandeks oli meil kahel baaslaagris asjade valvamine, mille käigus tekkis väike kontakt lätlastega, keda meie mehed eelnevalt olla tunnikese "tulega" kinni hoidnud.
Kokkuvõttes sattusime mina ja Marek mängu jooksul kolme kontakti, mille jooksul õnnestus üks vaenlane elimineerida. Endal kaotused puudusid.
Annika oli aga vahepealsel ajal oma uueks koduks saanud veepudelist põgenenud ning teda lokeerida meil enam ei õnnestunud. Tõttöelda oli mul selle tõttu hea meel, et me otsustasime mängult lahkuda laupäev vastu pühapäeva öösel. Annikaga magamiskotti jagada ei oleks tõenäoliselt olnud eriti meeldiv kogemus.
Kogemustest rääkides pean ütlema, et jäime üritusega igati rahule. Isiklikult ootasin ma küll rohkem kontakte, kuid eks sellestki on midagi õppida- tuleb välja, et passimine ongi edasi viiv jõud!

Praeguseks aga kõik.
Over& Out.